07. oktoobril, 2011 möödub täpselt kümme aastat päevast, mil USA kuulutas sõja Talibani juhitud Afganistanile. Toona öeldi, et sissetung teenivat vaid terrorivõrgustiku lõhkumise eesmärki. Praegu räägitakse juba häbenemata, et see kandis varjatult ka kättemaksuambitsioone ja täiesti õigustatult.
Eesti on olnud sellel missioonil hea liitlane. Oleme ühe elaniku kohta ühed suuremad panustajad Afganistanis ning meie sõdurite väljaõppe ja valmisolekuga on liitlased rahule jäänud. Küll aga on meie missioonil viibijad väsima hakanud – kutseliste kaitseväelaste hulk pole Eestis koos kaitse-eelarvega kasvanud ning elavjõudu ähvardab läbipõlemine.
Eesti tunneb nende inimeste valu ja jagab nende leina, kelle tuttav, armastatu, lähedane on andnud oma elu, minu arvates mõttetult. Isegi idee, et see vapper hing on ise valinud endale selle elukutse ja teadnud millega riskib, tundub surm, kuskil kaugel absoluutse raiskamisena.
Miks ometi? Mille nimel langes võõrsil järjekordne noor mees. Vastus on ülev, kuigi ei paku lohutust – Eesti eest.
Miks ometi? Mille nimel langes võõrsil järjekordne noor mees. Vastus on ülev, kuigi ei paku lohutust – Eesti eest.
Eesti hoolib turvalisest maailmast. Eesti tahab, et meie liitlased usuksid meisse, arvestaksid meiega ja oleksid valmis meile appi tulema, kui see päev peaks kunagi saabuma. Võitleme ja sureme tuleviku ja selle vabaduse eest, et ehk kunagi keegi teine aitab meid.
Kas tuleb? Õigeaegselt?
No comments:
Post a Comment