Friday, September 30, 2011

Teine istumine loengus

Kommunikatsioon on kultuur, kultuur on kommunikatsioon; kommunikatsioon on meie igapäevaelu ja igapäev on kommunikatsioon. Ükskõik kuhu vaatad või millisest otsast uurid - ikka on kommunikatsioon.
Inimesed ei oska kommunikatsiooni defineerida - ei oska/soovi/taha moodustada tervikut. Arvatakse, üldistan, et me ei ole selle osa, vaid seisame kuskil eemal ja laseme sellel lihtsalt mööda voolata. Kuid isegi auklikud tänavad, mis panevad meid vanduma ja kes-teab-keda sõimama selle eest, on kultuur. Kuivõrd kultuurne on meie kommunikatsioon???...
Kommunikatsioon on see, mille kaudu sünnivad tähendused - kuidas sa ennast väljendad. Emotsiooniga ei tasu kaasa minna, tuleks säilitada professionaalsus. Emotsioon möödub/rahuneb/raugeb ja alles jääb sinu kommunikatsioon.
Ajakirjandus on ühiskonna valvekoer. Kui midagi ikka on halvasti, siis ütle, et nii on; ja kui hästi siis ära häbene, sest on ju hästi. Ohtlik on see inimene, kes ei oska konteksti edasi anda, mitte see ei ole rumal, kes aru ei saa.
Tuleb olla nii avatud, et sind mõistetaks. Leida tasakaal suletuse ja avatuse vahel.

Thursday, September 22, 2011

Sõnal on jõud

Tsiteerides Pärnu Postimeest (parnupostimees.ee)21/09/2011, kell 14:19: "Täna kella 11 paiku käis siiani tundmatu mees vargil Pärnu spordihallis treeninud Pärnu võrkpalliklubi meeskonna garderoobis ja võttsi kaasa meeskonnaga koos treeniva Jaanus Nõmmsalu autovõtmed ja leegionär Bryan Farani isiklikke asju."
Vastav info levis, kui kulutuli olles juba paar tundi varem sotsiaal meedias, inimeste poolt aktiivselt jagatud ja"laikitud". Õhtuks ilmus isegi reporter kaamerga kohale, kes sellest koos varga pildiga loo tegi. Järgmisell päeval oli juba uudis, et auto on leitud - pargib kuskil suvalises kõrval tänavas, mille leidis keegi suvaline kodanik, kes lihtsalt jalutas ja ajas omi asi.
Kas see juhtum oleks nii ruttu oma lahenduse leidnud, kui meil ei oleks sotsiaalset meediat? Kahtlen.

Tuesday, September 20, 2011

Kommunikatsiooniteoori esimene loeng

Esimene loeng lõi jala natukene värisema - mis mõttes pean mina hakkama blogi pidama??! Aga olgu, esimesest suurest hirmust üle saanud võtsin asja käsile, pealegi, kui keeruline see ikka saab olla.
Esimesel päeval sain kohe teada igasuguseid põnevaid asju. Kirjutasin ülesse enda jaoks kõrvu kummitama jäänud mõtted.
Kommunikatsiooni voog, mis tahes tasandil on alati täis. Voog koosneb infost, kuhu alati keegi midagi lisab. Ka vaikimine on millegi lisamine. Kui oled ostustanud, et vaikid siis lisab keegi teine valjuhäälsel toonil ise su vaikuse juurde uue infokillu. Vaikusel on tähendus. Protsessi tagajärgjel tekivad suhted ja tähendused. Kommunikatsiooni protsess on pidev, see ei peatu mitte kuangi. Tark oleks ise oma suhteid juhtida, mitte lasta seda teistel enda eest teha.
Kõige suurem probleem on aru saamise probleem. Sõnumi saatja/edastaja peab veenduma, et sõnumi saaja sellest ikka täpselt nii aru saab, kui edastaja seda edasi soovis anda. Sõnum peab olema üheselt arusaadav, mitte keeruline/lohisev väärarusaamu tekitav. Kui sõnumist aru ei saada, siis on sõnumi formuleerija rumal :) mitte see, kes sellest aru ei saanud. Inimesed on erinevates "väljades", et kõigile "väljadele" sõnum kohale jõuaks tuleb see võimalikult lihtsalt edasi anda. See näitab ka hoolivust sõnumi vastuvõtja suhtes.
Me elame uues ajastus, nn võrguühiskonnas. Nii nagu näiteks keskajal olid olemas omad reeglid, nii on meie võrguajastul olemas omad reeglid. Sa, kas tuled nende reeglitega kaasa või mitte; kas juhtida protsessi või alluda juhuslikkusele. Juhuslikkust lubada on liigne luksus, ühiskonnas rolle täites on meil kohustus kommunikatsiooni juhtida.
Enam ei ole võim kindlalt hierarhiaahela tipus vaid ümberpaiknev - võrgustikes. Igaühest võib üleöö saada arvamusliider, kelle järgi kujundatakse oma arusaamu ja pilti ümbritsevast. Demokraatlikus ühiskonnas kehtib sõnavabadus. Igaühel on õigus avaldada oma arvamust, ilma, et ta selle eest maha lastakse või mõnel muul viisil karistada saaks. Meil on nn massiline ühiskirjutajate ühiskond. Sõnal on suur jõud. Suure jõuga peaks kaasnema ka suur vastutus. Eestis tundub on vastutus puudulik, oletatakse, et internet on anonüümne, ning kirjutatakse valimatult. Näiteks Delfi kommentaariumid.
Kommunikatsiooni vabadus, sõnavabadus on võrdne meedia vabadusega.