Teadlane hoidis kodus 29 surnukeha

Vene teadlane kaevas hauast välja ja tõi endale koju 29 noore naise, vanuses 12-30 aastat, surnukehad, kus ta need siis mumifitseeris ja riietas. Teadlane, Anatoli Moskvin (45), pärineb ajaloolaste perekonnast. Ta ise õppis Moskva Riikliku Ülikooli aspirantuuris keltoloogiat. Moskvin on kirjutanud palju raamatuid ja avaldanud teadustöid. Tegemist on intelligentse inimesega, kes valdab 13 keelt! Teadlase sõnul on ta korduvalt kalmistutel ööbinud ning vahel koguni teinud seda hauas. Oma huvi kalmistute ja sinna maetud inimeste vastu peab ta sügavalt teaduslikuks. Ta rääkis uurijatele, et soovis koju toodud laipade abil välja selgitada, milline seos valitseb inimese nime ja tema saatuse vahel.

Ühe "nuku" sisse oli pandud pleier, mis seda liigutades hakkas mängima lastelaulu. Kas mitte selliseid filme toodeta mitte Hollywoodis :S

facebook

Mis see ikkagi on, mis meie kirgi kütab, mis on mitmes riigis keelatud - Süüria, Hiina, Iraan.

Statistika väidab, et eestlasi on Facebookis üle 400 000! Mis on peaaegu 33% meie tervest elanikkonnast. See on ainus, mis suudab ühendada tervelt 500 miljonit inimest üle terve maailma.

Mis toimub, miks me sinna ronime. Kui see on tõesti nii suur ajaraiskamine, nagu väidavad meie tööandjad - kas inimeseloom ongi siis nii laisk, et muud ei sobigi teha, kui aega raisata. Peaaegu meenub iga kommunikatsiooni loeng, kus viibinud olen. Pole see nii aja raiskamine ühti. Usun, et see annab vabaduse "ringi liikuda", et näha, mis tulemas on ja mida juba tehtud on. Kaua sa ikka seda postimees.ee päeva jooksul sirvida jaksad. :)

10 aastat sõda

07. oktoobril, 2011 möödub täpselt kümme aastat päevast, mil USA kuulutas sõja Talibani juhitud Afganistanile. Toona öeldi, et sissetung teenivat vaid terrorivõrgustiku lõhkumise eesmärki. Praegu räägitakse juba häbenemata, et see kandis varjatult ka kättemaksuambitsioone ja täiesti õigustatult.

Eesti on olnud sellel missioonil hea liitlane. Oleme ühe elaniku kohta ühed suuremad panustajad Afganistanis ning meie sõdurite väljaõppe ja valmisolekuga on liitlased rahule jäänud. Küll aga on meie missioonil viibijad väsima hakanud – kutseliste kaitseväelaste hulk pole Eestis koos kaitse-eelarvega kasvanud ning elavjõudu ähvardab läbipõlemine.

Eesti tunneb nende inimeste valu ja jagab nende leina, kelle tuttav, armastatu, lähedane on andnud oma elu, minu arvates mõttetult. Isegi idee, et see vapper hing on ise valinud endale selle elukutse ja teadnud millega riskib, tundub surm, kuskil kaugel absoluutse raiskamisena.
Miks ometi? Mille nimel langes võõrsil järjekordne noor mees. Vastus on ülev, kuigi ei paku lohutust – Eesti eest.

Eesti hoolib turvalisest maailmast. Eesti tahab, et meie liitlased usuksid meisse, arvestaksid meiega ja oleksid valmis meile appi tulema, kui see päev peaks kunagi saabuma. Võitleme ja sureme tuleviku ja selle vabaduse eest, et ehk kunagi keegi teine aitab meid.

Kas tuleb? Õigeaegselt?

Konstruktsionism (sotsiaalne), mõni mõte ja idee

Konstruktsionismi 3 lähenemisviisi: mehhaaniline, sotsiaal konstruktsionistlik
ja süsteemne.

Sotsiaalse konstruktivismi idee pärineb Bergerilt ja Lucmannilt (1971). Nad väidavad, et`reaalsus` on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisuguneettekujutus. Me jõuame ühisele arusaamisele sellest oma teadmiste vahendamise kauduerinevates sotsiaalsetes protsessides, mis objektiveerivad reaalsuse. Sotsiaalne tegevus kaldub muutuma harjumuseks, nii et meil on ühine arusaam sellest, kuidas asjad peavad olema ja me käitume vastavalt sotsiaalsetele kokkulepetele, mis kujunevad ühise teadmise pinnalt. Seeomakorda viib selliste kokkulepete institutsionaliseerumisele, kuna paljud inimesed jagavad samu arusaamu mingi osa kohta ühiskonnast. Seejärel muutuvad seesugused arusaamad üldiseks neile mingi `tähenduse` omistamise protsessi kaudu ja sedamööda integreeritaksekujutlused reaalsusest organiseeritud ja tõeseks peetavasse süsteemi.

Sotsiaalne konstruktsionism eitab meie reaalsustaju kui tegelikkuse puhast peegeldust. Võib isegi öelda, et me konstrueerime oma versioone reaalsusest iseendi keskel.

Sotsiaalne süsteem koosneb kommunikatsioonist. Et sotsiaalne süsteem oleks
olemas, peab ta oma elemente pidevalt taaslooma.

Teine istumine loengus

Kommunikatsioon on kultuur, kultuur on kommunikatsioon; kommunikatsioon on meie igapäevaelu ja igapäev on kommunikatsioon. Ükskõik kuhu vaatad või millisest otsast uurid - ikka on kommunikatsioon.

Inimesed ei oska kommunikatsiooni defineerida - ei oska/soovi/taha moodustada tervikut. Arvatakse, üldistan, et me ei ole selle osa, vaid seisame kuskil eemal ja laseme sellel lihtsalt mööda voolata. Kuid isegi auklikud tänavad, mis panevad meid vanduma ja kes-teab-keda sõimama selle eest, on kultuur. Kuivõrd kultuurne on meie kommunikatsioon???...

Kommunikatsioon on see, mille kaudu sünnivad tähendused - kuidas sa ennast väljendad. Emotsiooniga ei tasu kaasa minna, tuleks säilitada professionaalsus. Emotsioon möödub/rahuneb/raugeb ja alles jääb sinu kommunikatsioon.

Ajakirjandus on ühiskonna valvekoer. Kui midagi ikka on halvasti, siis ütle, et nii on; ja kui hästi siis ära häbene, sest on ju hästi. Ohtlik on see inimene, kes ei oska konteksti edasi anda, mitte see ei ole rumal, kes aru ei saa.

Tuleb olla nii avatud, et sind mõistetaks. Leida tasakaal suletuse ja avatuse vahel.

Sõnal on jõud

Tsiteerides Pärnu Postimeest (parnupostimees.ee)21/09/2011, kell 14:19: "Täna kella 11 paiku käis siiani tundmatu mees vargil Pärnu spordihallis treeninud Pärnu võrkpalliklubi meeskonna garderoobis ja võttsi kaasa meeskonnaga koos treeniva Jaanus Nõmmsalu autovõtmed ja leegionär Bryan Farani isiklikke asju."

Vastav info levis, kui kulutuli olles juba paar tundi varem sotsiaal meedias, inimeste poolt aktiivselt jagatud ja"laikitud". Õhtuks ilmus isegi reporter kaamerga kohale, kes sellest koos varga pildiga loo tegi. Järgmisell päeval oli juba uudis, et auto on leitud - pargib kuskil suvalises kõrval tänavas, mille leidis keegi suvaline kodanik, kes lihtsalt jalutas ja ajas omi asi.

Kas see juhtum oleks nii ruttu oma lahenduse leidnud, kui meil ei oleks sotsiaalset meediat? Kahtlen.

Kommunikatsiooniteoori esimene loeng

Esimene loeng lõi jala natukene värisema - mis mõttes pean mina hakkama blogi pidama??! Aga olgu, esimesest suurest hirmust üle saanud võtsin asja käsile, pealegi, kui keeruline see ikka saab olla.

Esimesel päeval sain kohe teada igasuguseid põnevaid asju. Kirjutasin ülesse enda jaoks kõrvu kummitama jäänud mõtted.

Kommunikatsiooni voog, mis tahes tasandil on alati täis. Voog koosneb infost, kuhu alati keegi midagi lisab. Ka vaikimine on millegi lisamine. Kui oled ostustanud, et vaikid siis lisab keegi teine valjuhäälsel toonil ise su vaikuse juurde uue infokillu. Vaikusel on tähendus. Protsessi tagajärgjel tekivad suhted ja tähendused. Kommunikatsiooni protsess on pidev, see ei peatu mitte kuangi. Tark oleks ise oma suhteid juhtida, mitte lasta seda teistel enda eest teha.

Kõige suurem probleem on aru saamise probleem. Sõnumi saatja/edastaja peab veenduma, et sõnumi saaja sellest ikka täpselt nii aru saab, kui edastaja seda edasi soovis anda. Sõnum peab olema üheselt arusaadav, mitte keeruline/lohisev väärarusaamu tekitav. Kui sõnumist aru ei saada, siis on sõnumi formuleerija rumal :) mitte see, kes sellest aru ei saanud. Inimesed on erinevates "väljades", et kõigile "väljadele" sõnum kohale jõuaks tuleb see võimalikult lihtsalt edasi anda. See näitab ka hoolivust sõnumi vastuvõtja suhtes.

Me elame uues ajastus, nn võrguühiskonnas. Nii nagu näiteks keskajal olid olemas omad reeglid, nii on meie võrguajastul olemas omad reeglid. Sa, kas tuled nende reeglitega kaasa või mitte; kas juhtida protsessi või alluda juhuslikkusele. Juhuslikkust lubada on liigne luksus, ühiskonnas rolle täites on meil kohustus kommunikatsiooni juhtida.

Enam ei ole võim kindlalt hierarhiaahela tipus vaid ümberpaiknev - võrgustikes. Igaühest võib üleöö saada arvamusliider, kelle järgi kujundatakse oma arusaamu ja pilti ümbritsevast. Demokraatlikus ühiskonnas kehtib sõnavabadus. Igaühel on õigus avaldada oma arvamust, ilma, et ta selle eest maha lastakse või mõnel muul viisil karistada saaks. Meil on nn massiline ühiskirjutajate ühiskond. Sõnal on suur jõud. Suure jõuga peaks kaasnema ka suur vastutus. Eestis tundub on vastutus puudulik, oletatakse, et internet on anonüümne, ning kirjutatakse valimatult. Näiteks Delfi kommentaariumid.

Kommunikatsiooni vabadus, sõnavabadus on võrdne meedia vabadusega.