facebook

Mis see ikkagi on, mis meie kirgi kütab, mis on mitmes riigis keelatud - Süüria, Hiina, Iraan.

Statistika väidab, et eestlasi on Facebookis üle 400 000! Mis on peaaegu 33% meie tervest elanikkonnast. See on ainus, mis suudab ühendada tervelt 500 miljonit inimest üle terve maailma.

Mis toimub, miks me sinna ronime. Kui see on tõesti nii suur ajaraiskamine, nagu väidavad meie tööandjad - kas inimeseloom ongi siis nii laisk, et muud ei sobigi teha, kui aega raisata. Peaaegu meenub iga kommunikatsiooni loeng, kus viibinud olen. Pole see nii aja raiskamine ühti. Usun, et see annab vabaduse "ringi liikuda", et näha, mis tulemas on ja mida juba tehtud on. Kaua sa ikka seda postimees.ee päeva jooksul sirvida jaksad. :)

10 aastat sõda

07. oktoobril, 2011 möödub täpselt kümme aastat päevast, mil USA kuulutas sõja Talibani juhitud Afganistanile. Toona öeldi, et sissetung teenivat vaid terrorivõrgustiku lõhkumise eesmärki. Praegu räägitakse juba häbenemata, et see kandis varjatult ka kättemaksuambitsioone ja täiesti õigustatult.

Eesti on olnud sellel missioonil hea liitlane. Oleme ühe elaniku kohta ühed suuremad panustajad Afganistanis ning meie sõdurite väljaõppe ja valmisolekuga on liitlased rahule jäänud. Küll aga on meie missioonil viibijad väsima hakanud – kutseliste kaitseväelaste hulk pole Eestis koos kaitse-eelarvega kasvanud ning elavjõudu ähvardab läbipõlemine.

Eesti tunneb nende inimeste valu ja jagab nende leina, kelle tuttav, armastatu, lähedane on andnud oma elu, minu arvates mõttetult. Isegi idee, et see vapper hing on ise valinud endale selle elukutse ja teadnud millega riskib, tundub surm, kuskil kaugel absoluutse raiskamisena.
Miks ometi? Mille nimel langes võõrsil järjekordne noor mees. Vastus on ülev, kuigi ei paku lohutust – Eesti eest.

Eesti hoolib turvalisest maailmast. Eesti tahab, et meie liitlased usuksid meisse, arvestaksid meiega ja oleksid valmis meile appi tulema, kui see päev peaks kunagi saabuma. Võitleme ja sureme tuleviku ja selle vabaduse eest, et ehk kunagi keegi teine aitab meid.

Kas tuleb? Õigeaegselt?

Konstruktsionism (sotsiaalne), mõni mõte ja idee

Konstruktsionismi 3 lähenemisviisi: mehhaaniline, sotsiaal konstruktsionistlik
ja süsteemne.

Sotsiaalse konstruktivismi idee pärineb Bergerilt ja Lucmannilt (1971). Nad väidavad, et`reaalsus` on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisuguneettekujutus. Me jõuame ühisele arusaamisele sellest oma teadmiste vahendamise kauduerinevates sotsiaalsetes protsessides, mis objektiveerivad reaalsuse. Sotsiaalne tegevus kaldub muutuma harjumuseks, nii et meil on ühine arusaam sellest, kuidas asjad peavad olema ja me käitume vastavalt sotsiaalsetele kokkulepetele, mis kujunevad ühise teadmise pinnalt. Seeomakorda viib selliste kokkulepete institutsionaliseerumisele, kuna paljud inimesed jagavad samu arusaamu mingi osa kohta ühiskonnast. Seejärel muutuvad seesugused arusaamad üldiseks neile mingi `tähenduse` omistamise protsessi kaudu ja sedamööda integreeritaksekujutlused reaalsusest organiseeritud ja tõeseks peetavasse süsteemi.

Sotsiaalne konstruktsionism eitab meie reaalsustaju kui tegelikkuse puhast peegeldust. Võib isegi öelda, et me konstrueerime oma versioone reaalsusest iseendi keskel.

Sotsiaalne süsteem koosneb kommunikatsioonist. Et sotsiaalne süsteem oleks
olemas, peab ta oma elemente pidevalt taaslooma.