Esimene loeng lõi jala natukene värisema - mis mõttes pean mina hakkama blogi pidama??! Aga olgu, esimesest suurest hirmust üle saanud võtsin asja käsile, pealegi, kui keeruline see ikka saab olla.
Esimesel päeval sain kohe teada igasuguseid põnevaid asju. Kirjutasin ülesse enda jaoks kõrvu kummitama jäänud mõtted.
Kommunikatsiooni voog, mis tahes tasandil on alati täis. Voog koosneb infost, kuhu alati keegi midagi lisab. Ka vaikimine on millegi lisamine. Kui oled ostustanud, et vaikid siis lisab keegi teine valjuhäälsel toonil ise su vaikuse juurde uue infokillu. Vaikusel on tähendus. Protsessi tagajärgjel tekivad suhted ja tähendused. Kommunikatsiooni protsess on pidev, see ei peatu mitte kuangi. Tark oleks ise oma suhteid juhtida, mitte lasta seda teistel enda eest teha.
Kõige suurem probleem on aru saamise probleem. Sõnumi saatja/edastaja peab veenduma, et sõnumi saaja sellest ikka täpselt nii aru saab, kui edastaja seda edasi soovis anda. Sõnum peab olema üheselt arusaadav, mitte keeruline/lohisev väärarusaamu tekitav. Kui sõnumist aru ei saada, siis on sõnumi formuleerija rumal :) mitte see, kes sellest aru ei saanud. Inimesed on erinevates "väljades", et kõigile "väljadele" sõnum kohale jõuaks tuleb see võimalikult lihtsalt edasi anda. See näitab ka hoolivust sõnumi vastuvõtja suhtes.
Me elame uues ajastus, nn võrguühiskonnas. Nii nagu näiteks keskajal olid olemas omad reeglid, nii on meie võrguajastul olemas omad reeglid. Sa, kas tuled nende reeglitega kaasa või mitte; kas juhtida protsessi või alluda juhuslikkusele. Juhuslikkust lubada on liigne luksus, ühiskonnas rolle täites on meil kohustus kommunikatsiooni juhtida.
Enam ei ole võim kindlalt hierarhiaahela tipus vaid ümberpaiknev - võrgustikes. Igaühest võib üleöö saada arvamusliider, kelle järgi kujundatakse oma arusaamu ja pilti ümbritsevast. Demokraatlikus ühiskonnas kehtib sõnavabadus. Igaühel on õigus avaldada oma arvamust, ilma, et ta selle eest maha lastakse või mõnel muul viisil karistada saaks. Meil on nn massiline ühiskirjutajate ühiskond. Sõnal on suur jõud. Suure jõuga peaks kaasnema ka suur vastutus. Eestis tundub on vastutus puudulik, oletatakse, et internet on anonüümne, ning kirjutatakse valimatult. Näiteks Delfi kommentaariumid.
Kommunikatsiooni vabadus, sõnavabadus on võrdne meedia vabadusega.
Kahjuks tõesti võib lugeda kommentaariumitest igasuguseid väljaütlemisi. Ja inimested ei pea sellepärast muretsema, et keegi neile viltu vaataks, sest nad jäävad "nimetuks". Eesti Päevaleht online läks seda teed, et enne kui soovid oma kommentaari avalda, pead ennast sisselogima. Kohe oli näha kuidas kommentaaride arv kukkus :)
ReplyDeleteMuidugi on hea, kui ei pea Postimehes lugema mõttetuid väljaütlemisi, vaid saab jälgida inimeste enam-vähem läbimõeldud ütlemisi. Kuid arvan, et suur kommentaaride arv ja nende madal kvaliteet peegeldab lihtsalt osa meie kultuurist, ja kas me katame selle kardinaga või mitte - see osa püsib.
ReplyDelete